Kuigi kuulun Facebooki konmaritusrühma, olen ma üsna kaugel Sõprade Monicast. Sellisest naisest, kellel on täpselt paras kogus riideid ja igale asjale oma koht. Kui geenides on kogujaloomus, on alles nii minu üheaastase kleit kui ka leeripeo kleit. Minu riidekapp on kodu kõige kallimad ruutmeetrid, sest armastan moodi ja kapist leiab mitmeid moebrändide klassikuid ning kõiki vikerkaarevärve.
Pean siiski õppima oma riideid taaskasutusse andma, sest igapäevaelus on väljakutseks see, et ma ei leia soovitud riietust. Loomulikult ei leia, sest see võib olla peidus kapi kõige ülemisel riiulil või isegi laos tolmu kogumas. Kiire elutempoga pereemana pole mul olnud aega traditsioonilistel kirbuturgudel müümiseks, seega on taaskasutus jäänud selle keerukuse tõttu tahaplaanile. Oli juba aeg proovida midagi lihtsamat ja vähem aega nõudvat müügiviisi, ehk lasta Emmy’l müügiga tegeleda.
Minu esimene konmarituskatsumus lõppes fiaskoga. Ladusin riided voodile ja küsisin iga eseme kohta: kas see toode toob mulle rõõmu. Kahjuks iga riideese säras ja sädeles ning lausa anus luba kappi jääda. Nii riputasin kurvalt ja veidi piinlikkust tundes riided tagasi kappi.
Mõne päeva pärast motiveerisin end sõbra eeskujul uuesti proovima, seekord parema suhtumisega. Sain aru, et ma ei ole enam suuruses S, ning panin kõrvale liiga väikesed kleidid ja liiga kõrged kontsad.
Tutvusin müüjajuhistega ja märkasin riideid uurides, et päris paljud pluusid või kleidid olid vaid rahuldavas seisukorras. Emmy võtab vastu ainult heas korras, puhtad riided, millel ei puudu näiteks nupud ega pole õmblused lahti. Suurim üllatus tabas mind siis, kui mõistsin, et pean lihtsalt valima müüdavad riided oma kapist. See oligi kõik, mida pidin tegema, lisaks müüjalähetuse täitmisele. Lihtsam, kui arvasin. Ma ei pidanudki tootekirjeldusi sisestama, vaid ainult pakkima esemed pappkarpi.
Tellisin koju järeletulemise teenuse ja järgmisel päeval sain sõnumi, millal kuller meie ukse taha jõuab. Panin kasti ukse taha ja kui hetke pärast piilusin, oli pakk juba teel Lohja lattu.
Nädal hiljem nägin oma müüjakontol müüki pandud riideid. Oli tore näha enda müüki pandud Itaalia brändi rõivast mannekeeni seljas, kaunilt pildistatud. Hinnad, mis toodetele pandi, olid minu arvates piisavad. Eriti üle 60 euro maksvate riiete eest saab müüja kenasti tulu. Esimene ese, mis uude koju läks, oli mõnus must kodumaine villapusa. Olin üllatunud, et just head Skandinaavia põhirõivad paistsid kõige rohkem huvi pakkuvat.
Võtsin tasu Emmy kinkekaardina, millega sain müüdud toodete eest veel 15% rohkem. Tahtsin end müügikogemuse eest premeerida, ostes midagi endale. Ei läinudki kaua, kui leidsin Emmyst disainvöö, mida olin otsinud. Kunagi pole taaskasutus olnud nii lõbus! Secondhand-ostmine on nagu mäng, kus andes oma riided ringlusse, saan vastu tooteid, mida tõesti vajan ja millele saan pakkuda uue kodu.